2004.a.lugu

Moskva ja Saaremaa ning lugude sünni lugu

*Eesti saatkonna töötaja hr.E.Viili heatahtlikult sihikindla mõjutamise tulemusena olin saatkonna külalisena palutud 28-31.01.2004 Moskvas toimuva Classic car kolmanda salongi  2x3 näitusboksi pidajaks.

Algul sooviti, et viiksin sinna oma kollektsiooni, kuid ma piirdusin õnneks vaid akvarellidega neist. Oli palju huvitavaid kohtumisi. Pea kõik vana-aja tuttavad tulid tervitama meenutades kokkutulekuid.

Palju on muutunud ka hobiklubi asjus. Nüüd valitseb kõikjal vaid bisnes. Halval pöördel on ka hea pool. Silmnähtavalt on tõusnud tööde tase ja mitmekesistunud on masinate valik. Hobist pole enam suurt juttugi, ka klubidest mitte-need polevat aja mood. Ja veel-,pea kõik tõeliselt väärtuslik on kahtlaselt rikkaks saanute käes(kahjuks!)

Vanasti polnud Venemaal nii palju Maibache, kui nüüd kellelgi padrunitehase omaniku käes-tervelt üheksa autot!

Sain teada, et mu salaarm (Cord 812)on ka kellegi sellise käes ja nii saingi vabaks kümme aastat kestnud armuvalust ja hingepiinast.

*Aasta lõpus olin Saaremaa missvalimistega seoses üle pika aja saarel.

Otsustasime poeg Aaroga teha tutvust endise klubi liikmeskonnaaja sõidukitega.

Klubi 1988.a.nimekirjast oli peale veerandtunnist vestlust Leevi ja Antsuga järel ca neljandik.

Sõidukitest olid alles pooled, kuid sellest poolest oli 80% vestluspartnerite käes….

Sõitsime sõidukeid  vaatama. Tuli tõsiselt üllatuda selle üle, millise gigantse restaureerimistöö on mehed ette võtnud. Pigem olgu need vähesed uunikud tõesti mõnede tõeliste fanaatikute käes, kui roostetavad paljude räästarennide all.

Hr. Antsu kaks BMW olid tõsine panus uunikute kuldsalve. Ka plaanid ning just valminud garaaž andis lootust veel paremale tulevikule. Selgelt joonistus välja uue elustiili hea näide-tubli!

*2004 aasta 4 oktoobril (klubi sünnipäeval) tuli mõte hakata koondama oma klubi arhiivmaterjale. Vedasin mitu koormat maale, panin sorteerimata lakka ja siis see mõte sündiski, et võiks kasvõi huvitavama osa käepärasemalt  enda jaoks kokku panna.

Materjal muudkui kasvas. Selgus, et tulekahju, vargused Pikaverest ja klubist polnud mu sellelaadset paberivärki oluliselt kahjustanud.

Hakkasin ühe näpuga toksides oma kirjutamiskiirust arendama.

Selgus, et see on raskem kui tennise mängimine!

Leidsin materjale, mida pole 25 aastat näinud. Osa neist sai juba siis lihtsalt kõrvale heidetud.

Algul mõtlesin kirja panna oma kolme hobi loo. Paari nädala pärast selgus, et ainuüksi uuniku jaoks on mitme raamatu jagu. Otsustasin subjektiivse osa minimiseerida ja panna vaid  arhiivist näppu juhtunud korraldused, protokollid ja kõnede ärakirjad.

Korduvalt hakkas endast kahju ,et milleks ma nii palju vaeva nägin-oleks parem olnud või teinud……….Aga siin see toorik nüüd ,2004 aasta detsembris on.

Rahast ning kirjastamisest pole julenud veel mõeldagi. Kui muud ei saa, siis teen endale toreda koondkausta läheneva hobiklubi 30-da sünnipäeva auks…..

*Aga juba oli Päevalehes jutt, et Palmse tahetakse kaitseliidule tagasi anda ja et seal võiks olla presidendi suvemõis-nonii, tuttav jama!

*Lisan siia oma Pikk 41 uuniku & missikontori pildiseeria.