1997.a.lugu

Mõisahärra ratta lugu 1830-1980 Palmses ja Vabakodanike looži statuut

 

*i 20 aastapäeva suurem tähistamine ära.

Mainisin mingis ajakirjas, et: ”Aeg ja raha ning võimalus tegelda vanasõidukitega on tõesti hetkel suur luksus. Maha müüa pole ka mõtet,s est see eeldaks vastava elustiili ning võimalustega ostjat, keda meil veel pole. Vanarauaäri on hetkel moodsaim äri, kuid siin maksab vaid kogus, suur kogus ja inimelul ei näi mingit väärtust olevat ses rahasaamasõjas.”

*Klubikaaslane Märt Karu(kes leidis omal ajal üles minult varastatud Elite jupid-tänan!) korraldas ilmselt teise(peale 1988.a.) ja vist ka viimase suurema ürituse

(enne 2005.a.)ilma minu orgosaluseta

 

Linnahalli jäähallis toimus Vana ja uus nimeline näitus. Oli tore et, üritati.

(Ma ei osalenud sel näitusel, sest olin saanud lõppude-lõpuks oma uunikud just Palmse mõisa panna!)

*Härrad Kuulo Vahter ja Vadim Fomitsov tegid 1886.a.uunikutest akvarellid(vanalinna taustal).Julgustasin ja andsin infi, kuid pilte näha ei õnnestunud.10 aastat olid nad kadunud ja alles 1997 aastal leiti need sõbra voodi alt. Ajakiri Autorevüü avaldas 1977.a. 14 uuniku pilti ja mina kirjutasin lisatekstid. Oli kõva sõna-täname!

*Olin(ja olen siiani) hoidnud parteidest ja poliitikast eemale. Ka NL ajal polnud ma EKP liige, küll aga pidid olema komnoor, et peale sõjaväeteenistust ülikooli sisse saada.

Minu vaba energia kulus 1975.a.uunikutele ja alates 1988.a lisandus aastas iluduskuningannade valimine.

Viimane so, missivalimine ,oleks ka ühe eraldi n. missimeistri raamatu teema .

Pole saladuseks, et 80% energiast kulus uuele armastusele….ja see oli ala, kus kõik on asjatundjad ning 99% osas ka oponendid…..eriti need kandidaadid, kes ei võida .

*Kuid siis ärkas minus taas vabakodanik ja mõeldes selle keerulise aja taustale, saaksite ka Teie aru, miks ma loozi statuudi välja töötasin.

*Eesti vabakodanike looz statuut.

Peaeesmärk:

ühendada vabameelselt mõtlevaid humaniste üldinimlike probleemide arutamiseks ja võimandamiseks ühiskonnas.

Tegevusvaldkonnad:

noorte kasvatus, vanurite kaitse, tootmise, tarbimise, bürokraatia, elu-ja looduskekkonna ning meedia probleemid.

Tegevusmoodused:

uurimis-selgitus-ja kasvatustöö, heategevusprojektid, antikampaaniad, Looži liikmete isiklik eeskuju jne.

Rituaalid:

töötab välja iga Loož ise vastavalt oma arusaamadele kuid nii, et liikmekssaamine mõjustaks kandidaati mõtlema elu põhiväärtustena ja inimväärse. teisi arvestava elustiili elluviimisele. Rituaalid on Looži liikmetele teada. Loožil on kõiki ühendav looži märk.

Liikmeks astumine ja väljaarvamine:

Kohaliku looži saavad luua vähemalt 30.aastased kodanikud igas elu- või töökohas. Loož tähendab huviliste asukohta, ta ei ole juriidiline, majanduslik ega poliitiline ühendus ning ei tegele nende valdkondadega otseselt Looži raames.

 

 

Looži liikmeks kas kutsutakse või soovitatakse vähemalt kahe Looži liikme poolt. Liikmemaksu ei ole.

Välja arvatakse Looži liige vaid erandjuhul ja sedagi looži kõigi liikmete nõusolekul.

Looži mängureeglid:

Iga loož kehtestab oma mängureeglid ise. Põhiline on ühiselt vastu võetud reeglite aus omaksvõtt ja tingimusteta täitmine eriti nende põhimõtete osas, mida oled ise oma allkirjaga õigeks lugenud. Looži tegevuseks vajamineva ühiskulu tasuvad liikmed vastavalt ühisotsusele oma rahast.

Heategevusprojektide puhul on erandina sponsorlus sallitud, üldjuhul peaks võimaliku toetuse rahastama liikmed ise.

Põhiliseks suhtlemisreegliks on kokkulepitust kinnipidamine ja seatud eesmärkide sihikindel elluviimine.

Suhted ühiskonna ja institutsioonidega:

Looži liikmed arutavad isekeskis eetika, kultuuri, poliitika, majanduse, bürokraatia,

valitsemise, looduskeskkonna ja elu probleemide üle ning organiseerimatutest 

tavakodanikest erinevalt võtavad eesmärgiks ühiste valupunktide võimendamise ühiskonna või piirkonna ees kõigi Eesti seadustega lubatud vormides ja viisides.

Loož ei ole usulahk, poliitiline, majanduslik, juriidiline ega ideoloogiline ühendus. Tema liikmetelt oodatakse seaduste järgimist ja valitsuse tegevuse toetamist meie kõigi hüveks inimväärse tuleviku nimel.

Anno 06.12.1996

Koostaja V.Kirss(allkiri  )

 Lisana pitsat,millel on sees kiri

EE 0001 V.K.LOOZ PIKK 41

ja kahe seda ümbritseva ringi sees veel tekst:

EESTI VABAKODANIKE LOOZ.

*Kommentaar: Viimaseks ajendiks said ühe tuttava seiklused Lasnamäe linnaosa valitsuses ja pingpong, mida bürokraadid ringkaitsena maksumaksja raha eest harrastavad.

Aluseks võtsin Vabamüürlaste looži ideed. Olin nendega tutvunud just Soomes, kus mulle huvitav ettepanek tehti. Samal ajal rääkis ka kadunud härra Orav mulle Lions Eesti klubist-kuid miskipärast jäid head ideed ideedeks.

Esiteks oli mulle vastu vabamüürlaste soov salatseda ja teiseks see, et nad naisi klubis näha ei soovi. Pealegi on meie inimeste jaoks see siiski mingi eliidi mäng pööbliga globaalsete ärihuvide kindlustamiseks.

Tegin looži statuudi oma juba kehtetu juurahariduse kiuste. Lootsin väga, et iga maja või töökollektiiv vedu võtab ja nii oma õiguste eest ringkaitsesse asub.

*Saatsin statuudi 1987.a. alguses isegi pressile võimendamiseks-kuid oh imet-mitte keegi ei avaldanud mu pahede väljajuurimise võluretseptist sõnakestki!

Tuli vaid paar-kolm kõnet, et palju Teil liikmeid on ja millega tegelete(sain aru, et vähemalt julgeolekuteenistuseni see mu avalikult aus kodanikualgatus jõudis….)

Nii palju siis minu esimesest ja vahest viimasest poliitilisest ambitsioonist. Kas ma tõesti ei saa elust aru või oleme me kõik kartlikult passiivsed pealtvaatajad jälgimaks mänge, mida mängitakse meie rahaga oma erahuvides.

Poliitika teostamine peaks olema ju ühiste asjade aus ajamine meie valitud esindajate kaudu.

Kui asjaajamise käiku pole võimalik jälgida, on miski mäda mitte ainult taani riigis..

*Jätsin looži-asja paremaid aegu ootama.

Jõudsin Toompea Looži ideest rääkida vaid meie suurima meediamagnaadiga(kes elab ka Toompeal),kuid peale nimekirja koostamist see sinna see jäigi….Ilmselt polnud aeg veel küps!

 

 

NB!!18 juunil 1997 avasime Virumaal, Palmse mõisa aidas,

esimese uunikute püsiekspositsiooni Eestimaal!

Minu elu suurim asjaline unistus oli siiski täitunud!!

.*Ajakirjas Autopluss kommenteerib ajakirjanik Margus-Hans Kuuse nostalgitsemist Palmses nii:

Mänguautomaatide, keegliradade ja golfiväljakute Eestis kõlab ühe vanasõidukite ekspositsiooni avamine kuidagi kohatult. Saalitäis Valeri Kirsile kuuluvaid esemeid kunagise jooksuratta koopiast  kolme viimase

ilmasõja eelse või aegse autoni Palmse mõisamaja hüvakäel asuvas kivikuuris on nüüd ometi sündinud fakt.

Mida peaks tehnikakultuurivabas riigis peale hakatama nii-või teistsuguse mälestusmärgiga sellelesamale kultuurile? Eks aeg näita. Lõppude-lõpuks polegi ju tegu ühemehe-kollektsiooni eksponeerimisega sellisel erandlikul alal

(meenutagem kasvõi Johannes Tõrsi nn tankimuuseumi Lagedil).

Milles siiski seisneb “Kirsi toa” tähendus juba täna, enne lisaruumi loodetavat täitmist vähemalt meie jaoks tõeliselt atraktiivsete –näiteks Soome muuseumeilt laenatud-vanaautodega?

(kommentaar-2004 oli kolm a.250m2 tuba ja seal polnud ikka veel ühtegi naaberriigi eksponaati!)

Esiteks-sellel püsinäitusel puudub kommertseesmärk. Või kui, siis valvesüsteemi, elektri, mõne reklaamlehe tasateenimise võrra…………………

(kommentaar-2003 a.sai V.K. tulu, mis oli kahjuks küll pea samasuur kui kohaliku elektriku töötasu)

See ei ole tegelikult ka mingi ühe-mehe-lugu, ehkki kahtlemata kipub olema neid, kes rataste arengu toas eelkõige Valeri Kirsi iseendale püstitatud obeliski näevad. Selline suhtumine on loomulik. See on eestlastele igiomane. Ning tüüpiliselt vildak. Tegu on viimase vaatusega(kas ikka päris viimasega?)nostalgilises näitemängus, mida Valeri Kirsi juhtimisel N.Eestis nõnda edukalt mängiti.

Teatud seltskond põgenes sovjetlikust reaalsusest värkstubade üksindusse, ning hoopis harvem teiste omasuguste seas kokkutulekutele kusagil looduse rüpes. Suured paraadid linnasüdames olid vajadus, ütleme paratamatus. Selleks, et vanasõidukit sotsiaalselt aktsepteeritaks; enesenäitamise vajadus seisis paljudel hoopis kolmandal-neljandal kohal. Oli muide neidki, kes vaevalt talusid nõnda palju vaeva, aega ja raha nõudnud kätetöö rahvajõugu näperdada-kriimustada andmist.

UNICu tegevus on kahtlemata ulatuslikem ja sisukaim terves N.Liidus., kuid oma püsiekspositsioonini ei jõutud eales. Lõunanaabrite AAK jõudis. Viktors Kulbergsi klann ,kes Riia automuuseumi Bikerniekis vene rahadega püsti pani, vääris ovatsioone. Tallinnas isegi ei juletud millestki nii silmapaistvast mõelda, meie heietasime ikkagi olemasolevate ruumide rentimisest.Parim, millele loota võisime, oli Hobuveski või siis praeguse Kiirabihaigla lähedase paekivist hoonestu, vist endiste laoruumide kohandamine “muuseumiks”.

Ei saanud asja ühestki sedalaadi ideest. Mida võikski oodata riigilt, kus näiteks poole sajandi jooksul ilmus ainult kolm autoajalugu käsitlevat raamatut!

Ning lõpuks see Palmse võimalus, au mõisa valdajatele. Eesti mastaapides olulised esemed ja dokumendid on nüüd vähemalt sajandi lõpuni kuivas ja kindla valve all. Kirsi isiklik missioon impossible on esimese saali avamisega pool lahendust leidnud. Soovime talle energiat(ja Palmsele edu)selle käigushoidmisel. Ning ootame peatset järge. Klubi UNIC hälli juures seisnuna ja selle arengu rasket teed küllalt lähedalt jälginuna võin öelda vaid, et pärast nii paljusid kaotatud lahinguid on sõda lähenemas võidukale lõpule. Kaotused on olnud suured, kreem vanaautotordilt nüüd otsaga välismaal. UNICut pole unustatud, seda klubi ei unustata, kui  Palmse ekspositsioon kestab.

Allkiri Margus-Hans Kuuse  August 1997

*Hurraa-22 aastat hiljem tegin ma oma sundabielust sündinud uunikutele koosolemise koha Palmse mõisas.

Aitäh hr.Kaasik usalduse eest! Aeg näitas, et tänu näitusele saadi majale uus katus, Palmsesse hakkas voolama rahvast veelgi enam ja hoopis kaugematest kantidest ning et külalisteraamat oli (ja on )jätkuvalt vaid ülivõrdeid sisaldav.