1994.a.lugu

 

Vabatahtlik loobumine ja hüvastijätunäitus

*Kommentaar:

4 mail 1994.a. loobusin mina, Valeri Kirss ,vabatahtlikult hobiklubi Unic juhi 19 aastat kestnud vedamisaust…

Olin üritanud pea 20 aastat luua vanasõidukite muuseumi, kuid see jäi selle hetkega kättesaamatuks unistuseks.

Viimane variant oli Tallinnas, Laia tänava hobuveski. Olin nõus selle ka ilma autodeta sisustama….Linnaisakesed aga muudkui nämmutasid…ja uunikud muudkui kõdunesid &roostetasid…ja mehed muudkui väsisid ootamast imet-arusaamist-tunnustust tehtu eest….

Hobiklubi juhtimine toimus 19.a. ilma palgata, ilma sponsoriteta, oma energia, aja ja vahendite arvelt.

 

Aga uues postsotsialistliku kapitalismi tingimustes enam nii elada ei saanud.

Minu uunikud olid suuresti Pikaveres, ema juures Pedjas ja Tallinnas üüritud ruumides. Kuni sinna maani oli meid kaitsnud austus ja lugupidamine.

Äkki hakkasid noored ärikad vahendama, varastama ja siis pesumasinate-vastu-soome vedama kõike, mis kätte juhtus. Meil polnud nende vastu enam mingit püssirohtu…

Vargapoisid viisid Pikaverest minu unikaalse HD-ni, IZ 350-ne,lõhkusid Tsaika ja viisid osad metalli kokkuostu jne…

Hakkas hirmu ja õuduse aeg ka neile vanakestele…

*3 juunil 1994.a. tegin ma Tallinnas, Pikk 41 klubiruumi vastas asuvas Rohelises aias Linnakodanik Kirsi personaalsete uunikute ühepäevase näituse. See oli hobiklubi aktiivse tegevuse nö. hüvastijätunäitus .

Eesmärk oli tähistada oma 20 aasta tegevust hobiklubi Unic asutaja ja vedajana ning uunikute päästjana.

Tahtsin veelkord tõmmata linnarahva tähelepanu meie muuseumi puudumise probleemile.

Sponsoreid mul polnud, sissepääs oli loomulikult tasuta.

Kuna aed oli väike ja tänaval oli ka ruumi vähe, esitlesin:

ämblik-rattaid 1860,1882,1900 & Dreysi jooksuratta koopiat, paruni landoleed ja postitõlda,

Peugeot 1922,Fiat 1924,Skoda superb 6 ja Kremli ZIL 111A.

Veel sai eksponeeritud omatehtud unic- plakateid, kalendreid, pilte ja broðüüre.

Ka press sai aru, et see polnud linnakodaniku kekkamis üritus.

Välismaal oli ja on see hobi vaid rikaste eralõbu. Meie suutsime aga kõike seda vanavara päästa meie kultuuriloole vaid puhtast entusiasmist, oma ausa tööga. Uskumatu, kuid tõsiasi.

*Ja siis tekkiski suur idee-Ratta arengu lugulaul läbi pooleteise sajandi.

Olin 20 aastaga kokku kogunud ja taastanud oma suure korraldajatöö kõrvalt vanasõidukite kollektsiooni, mis esindas (veidi laiemalt mõeldes )kogu ratta arengu lugu läbi pooleteise sajandi.

Jõudis kohale, et minu erakogus on iga kümnendi esindaja alates 1830 aastast kuni 1980-ni!!!

(tõsi on, et 1830 tuulemobiil &1840 jooksuratas on koopiad ja minule igavesti hoiule antud tegijate poolt)

*Olin 18.aastat tagasi teinud ettepaneku Lahemaa RP-le ,et mis oleks, kui teeksime koos Palmsesse vanasõidukite muuseumi…

Läks veel 4 aastat enne kui ma oma uunikud Palmse aita rahvale näha panin….