1986.a.lugu

Motosektsiooni tegudest uue juhi käe all

Kommentaar:

*Kõige perspektiivikam sektsioon hobiklubi liinis oli (on) meie motosektsioon, sest selles olid noored mehed ja suhteliselt vanad unikaalsed tsiklid. Leidsime ( või kasvas ta koos hobiga) sektsioonile uue juhi-Urmas Teearu näol ja temale kui  tulevasele klubi aseesimehele lootsingi. Avaldan siin U. Teearu tolleaegse artikli motosektsiooni töö kohta:

*Möödunud 10 aasta jooksul on motosektsioon läbi teinud huvitava arengutee. Alustati praktiliselt tühjalt kohalt. Ka olid esimesed rattad põhiliselt chopperid, vaid mõni üksik oli originaalne. Seetõttu oli tol ajal peamiseks ülesandeks tsiklite originaalsuse suurendamine. Põhiline jõud tuli aga suunata veel säilinud tehnika otsimisele. Paljusid kroonis ses töös edu.

Põnevamateks leidudeks võib lugeda:

E. Antoni Zündapp 200 1922.a.,M.Karuaugu ACE 1926.a.,A.Kivimäe FN 1919.a.,A.Koobi Wandereri 1907.a.,H.Kuke Clevlandi 1925.a.,P.Kuke Royal Enfieldi 1913.a.,E.Luti H.D. 1929.a.,P.Muhu Indiani 1917.a.,A.Ranna DKW-Luxus 200 1929.a.H.Talmari HD 1200 1930.a.,A.Toomiku HD 1100 1920.a.,A.Tõldmakeri Indian 1923.a.,E.Ööveli HD C-500  1929.a. ja Le Crimpeur 1924.a.ning Royal Enfield 1914.a.

H.Hermansoni Wanderer 600 1922.a. ja teisi. Enamikku oleme võinud näha juba taastatutena klubi üritustel. Peale selle ,et meil on haruldasi tsikleid ,on meil ka rida mehi, keda võib näha tihti üritustel oma tsikliga. Tahaks tänada: E.Antonit, A.Joosti, A.Jõemaad, V.Kullamaad,

H.Kuuskmäed,E.Lutti,F.Leppa.K.Otsa,H.Reinjärve,H.Talmarit,T.Tuudeleppa jt.

Aastate jooksul on klubi motosektsioonil kujunenud välja rida toredaid traditsioone. Igal aastal saame kokku, et meenutada üheskoos möödunud hooaega, teha plaane edaspidiseks, vahetada varuosainfot. Regulaarselt on läbi viidud motokokkutulekuid.1985 .a. tähistasime mootorratta 100 aastapäeva.1986.a. esindasime klubi Riia kokkutulekul.

Põhimõtteliselt oleme suutnud paika panna sektsiooni struktuuri vabariiklikus ulatuses. Orgtöös tahaks esile tõsta lõuna pk. eesotsas H.Hermansoniga. Restaureerimise tasemelt on teistest üle Lääne pk ja Viljandi sektsioon. Üritustel esineb tavaliselt enim Põhja pk huvilisi. Orgtöös on enam abi olnud T.Paalveltist ja eriti M.Karust.

Sektsiooni töö põhieesmärgiks on mootorrataste kvaliteedi parandamine. Tsikkel peab olema restaureeritud samal kujul, nagu ta tehasest välja tuli. Selle saavutamine nõuab väga palju tööd ning tehniliselt laia silmaringi. Ka peab  paika  varem kehtinud põhimõte, et parimaks visiitkaardiks klubis on igal mehel tema sõiduk. Ei ole nii tähtis mootorratta mark ega väljalaske aasta, vaid see töö, mahasõidetud kilomeetrid, need magamata ööd, perega koos veetmata jäänud nädalalõpud, mis iga mees oma sõidukisse pannud.

Mootorrataste hindamiseks on välja töötatud atesteerimise süsteem, mis peegeldab küllaltki hästi ennistamise lõpptulemust. Tegelikult tehtud tööd pole aga võimalik mingite punktidega hinnata, seda teab vaid iga restauraator ise. Edaspidi peaks tehnilise hindamise komisjoni töös olema kõige tähtsamaks meeste õige suunamine restaureerimise algstaadiumis -siis on loota ka head lõpptulemust. Selge on see, et keegi meist pole sündinud restauraator. Vaid üksteisega kogemusi vahetades võime midagi ära teha.

Ma arvan, et iga mees, kes on taastanud elu jooksul kasvõi ühe mootorratta, on teinud tehnika ajaloo säilitamiseks suure ja tänuväärse töö. Loodan, et kõik meie seast võtavad mootorratta restaureerimist kui oma südameasja. Jõudu Teile selleks .Kohtumiseni klubiüritustel!

Allkiri-Motosektsiooni esimees Urmas Teearu

NB! Senistest suurim motokokkutulek on planeeritud 1988 aastasse-valmistu ja sa ei kahetse!

*Kommentaar- U.Teearu programmiline kirjutis sellest ajast on 2004 a. lõpuks sisustatud suurimate tegudega! Mõnest tsiklist on kokku  kogutud Eesti suurim kogu(ca 100),millest kolmandik on kõrgetasemeliselt ka restaureeritud sõna parimas mõttes.

Ja kui pikka aega oli Eesti ainsaks vanasõiduki näituseks 1997.a.Palmses avatud V.Kirsi kollektsioon, siis tegi ka U.Teearu 2002 Kurtnas oma tsiklimuuseumi-edu!.

Oli õnn leida selline sisukas tehnikaguru hobiklubi (moto)töö edendamiseks…eriti veel ajal, mil teise uue hobi idee mu vallutas. U.Teearu oli ja on usaldust väärt ning ta teod enam kõnelevad kui 33 kõnemeest.

*12 aastaga olime kokku kogunud (1987.a.s.)suure hulga vanasõidukialaseid raamatuid. Esimese annetas T.Nooni, ka V.Porosaar, M.Kuuse ja teised tegid kingitusi. Enamiku(üle 60%)lunisime välja raamatukogudest(kui neile mittevajaliku nö. mahakantutena),osa sain isiklikuks kingiks välismaalastelt-külalistelt ja suure koguse vene autoalast kirjandust kinkis üks insener.

Suur osa sai ka ise ostetud antikvariaatidest ja laatadelt.

80-tel tegi klubi aktivist Mairold Kesa ära suure töö nende süstematiseerimisel-aitäh!

*Kommentaar:

1994.a.,kui ma panin vabatahtlikul maha oma 19.a.kestnud hobi-klubi juhi ameti,andsin teada, et see, kes soovib, saab oma annetatud raamatu Pikk 41-st tagasi võtta. Seda võimalust on kasutatud..

Tõsi seegi, et annetajaid on olnud vähe. Samas oli klubis ka liikmete kodudes oleva kirjanduse kartoteek .Olen juba 30 aastat seda kogu hoidnud Pikal tänaval. 90-te lõpus, kui aitasin elustada uut  vanaauto klubi, deklareerisid uued kohe alguses, et ei soovi ega ole hobiklubi Unic õiglusjärglased(ega oleks saanudki olla, sest me ei jõudnudki 19 eksistentsiaastaga juriidilise isiku staatuseni).Küll aga sooviti kasutada minu antud klubi nime.

Arvan, et suurima kirjanduse kogujana ja töö tegijana on mul moraalne õigus  ning inimlik põhjus seda kogu endale pidada kasvõi nö. preemiana panuse eest klubi rajamisel ja vedamisel.

Olen alati olnud valmis raamatuid huvilistele laenutama(mis sest, et ca 6/7 % laenutajatest pole neid isegi tagastanud) ja teen seda erandjuhtudel ka edaspidi.

Lihtsalt kellelegi neid laiali jagada pole mul mõtteski olnud ega saagi olema..

*Fakt- Uunikute eksponeerimise-restaureerimise kooperatiivi  (minu) idee ja eelarve:

Võimalikud tulud:

Näituskeskuse piletitest(a 1rbl ja 50 kop);reklaamüritustest ja meenetest; eksponaatide rendist, üürist ja vahendamisest; era-ja koop. sõidukite remondist, restaureerimisest ja eksponeerimisest; konsultatsioonist ja eksperthinnanguist; sise- ja välisturistide teenindamiselt.

Võimalikud kulud: põhi-ja abivahendid; amortisatsioon; teiste teenused; uunikute soetuskulu; restaureerimiskulu; eraeksponaatide lepinguline üür; kooperatiivi üldkulud, sh- restaureerimis tsehhi üldkulu; näituskeskuse üldkulu; elekter, vesi, kommunikatsioonid; ruumide rent;üldreklaamkulu;kindlustuskulu;valvesignalisatsioon;remont;transport;reklaamürituste kulu; panga %;sotskindlustus; tulumaks; töötasu; arendusfond; riskifond; muu kulu ja reservfond.

 

*Kommentaar: See pidi olema alles tärkava varakapitalismi õieke ja nimetus oli ”ERK“

Ta pidi ühendama vanasõidukite eksponeerimisest ja restaureerimisest huvitatud isikuid.

ERF toetas algul ideed innukalt, kuid sinna see jäigi.

Küll aga tegid lätlased viimaste vene rubladega Riiga NL esimese automuuseumi…

***18.11.1987 sündis meie toredast kooselust proua Anuga teine laps-poeg Aaro.

Fakt:

*Klubi Unic 13.11.1987.a. tõend nr.105

Käesolev tõend on klubi Unic poolt välja antud Jakob Sitsile, kes elab Pärnu raj.Vändra k/n Sõõrikese külas selle kohta, et klubi liikmetele ja filmi “Vana arm ei roosteta” kaudu üldsusele teadaolevalt restaureeris sm.J.Sits 12 aasta jooksul oma oskuste, võimaluste, vahendite ja entusiasmiga sõiduauto Ford T.

Ta on teinud seda ajaloolooliskultuuriliselt tänuväärset tööd leitud, ostetud ja vahetatud ,enamikus täiesti amortiseerunud autoosadest, mille kohta J.Sitsil on täielik arvepidamine.

Klubi liikmete nimel tõendame oma allkirjadega Ford T kuulumist J.Sitsile.

Auto andmed: Firma Ford, mudel T, touring ,4 sil,2,91 l,20hj,,ca 70 km/h, värvus-must. Olemas on ka originaalmõõdus 19 tollised kummid.

Tõendis esitatud andmed on kontrollitud. Klubis asub vastav kirjavahetus aastatest 1975-1981,mis tõendab täielikult sõiduki kuulumist J. Sitsile.

Klubi tehnilise komisjoni arvates on Ford T peale restaureerimist tehniliselt vastav kaasaja liiklusnõuetele.

Klubi esimees(allkiri)V. Kirss

Klubi eseesimees tehn. alal (allkiri)K. Tõnisma

Klubi sekretär (allkiri)L. Ülesoo

*Kommentaar:19 aastaga sai selliseid ausaid, ilma mingi vastutasuta omandilise kuuluvuse tõendeid ja õiendeid välja jagatud  ilma numbrita ,maast üleskaevatud, leitud, rekvireerimise eest peidetud ca 40 sõidukile. Saime isegi valitsuse toetuse, et uunikud vabastataks aasta maksust.

*1985.a. lõpus olin asunud ERF toimetaja kohalt tööle büroosse Mainor.

Esitan siin enda, kui Reklaamiklubi “Mainor” direktori ettekande (osa)kõrgemalseisvale AÜVK Presiidiumile 19.05.1987.aastast:

Klubi põhimäärus on kinnitatud AÜVK poolt 21.nov.1985,kuid siis oli see üksnes Ü.Pärnitsa idee, mille vedajateks olid R.Koppelmann ja A.Hanson.

Esineja lülitus sellesse 1985.a.detsembris ja tegi nn. punanurga põhimäärust 14x ümber! Pank andis meile tegutsemisloa alles 1986.a. 3 kvartalis.

Reklaamiklubi ülesandeks seati kergetööstuse elukutsete propageerimine noorte seas, ettevõtete reklaamipäevade ja toodetele reklaami korraldamine .See on uutmoodi perestroika vaimus klubi, mis tegutseb täieliku isemajandamise tingimustes.

Klubi tööd juhib 5 liikmeline juhatus(R.Koppelmann, N.Steinberg, P.Sirge, A:Hanson ja V.Kirss- direktor nö. ühiskondlikel alustel)

1987.a.suuremad plaanid olid. korraldada Karavaniga reklaamürituste sari Mobiilne mood Pärnus ja Moekunstnike sooloüritus.

1986.a. oli klubi sissetulek 55300 ,väljaminek 31300 ja kasum 24000 rbl.

*Reklaamiklubi raames alustasime koos Enno Seliranna, Elme Väljaste ja Mart Riikojaga koolinoorte (neiud ja noormehed)talendikonkursiga Pop-mall,mis kasvas 1988.a.aastvahetuse ERF teleintervjuus Mati Elistele stsenaariumivälise mõtteni korraldada ka meil Eestis iludusvõistlus…paari aasta pärast!

*Siis polnus mul aimugi, et juba 1923 –1932 aastani oli meil sellega tegeldud...ja kuus Eesti iluduskuningannat valitud. Olime ka ses suhtes omal ajal Euroopas esimesi.

Põhiliselt toimusid need valimised nö. kinniste uste taga ja vaid 30-tel nägi publik ka

esikaunitaride kroonimistseremooniaid.

Edukaim nende kuue missi seast oli kindlasti Miss Estonia 1931 Lilly Silberg, kes võitis 1932.a.

Miss Europea iludusvõistlusel printsessi tiitli.

 

Foto sõber Heiki Biltsega - olime esimestena toonud lätlastelt siia 1922 aasta  Peugeoti....

 

Vanasõidukisõber  Tõnis Pappel on peale BMW DIXI taastanud ka selle stiilse Dodge.

Augusti teisel pühapäeval on PALMSES vanavara päev-ja siit see pilt a.2004.